Minu pere heaolu väärtuste õppimine õpetas mulle, kuidas olla tõeliselt vastupidav

Mida olete teinud väsinud?

Olen kuulnud, et hoidub oma noorukieas lugematu arv kordi ja noore täiskasvanueas. Justkui väsimus on midagi, mis on reserveeritud inimestele konkreetse, kuid salapärase vanuse üle.

Kasvades ei olnud minu leibkond see, mis keskendus heaolule. Mind ei õpetatud oma vaimse tervise tähtsustamisele rahalise kasu osas või see, kuidas ma end sees tundsin, oli sama oluline kui see, kuidas ma väljastpoolt ilmusin. Mul ei olnud lubatud enda jaoks aega võtta ega piire püstitada.

Selle asemel oli minu pere traditsioon jätkata liikumist. Suruda seda, mis on raske kõrvale, sest need enne, kui sa halvemad läbisid. Et kui olete keskendunud ainult ülespoole liikuvusele, ei saa te valesti minna. Lõppkokkuvõttes nende õppetundide tagasilükkamine minu täiskasvanueas õppisin, kuidas enda eest tõeliselt hoolitseda, arvestades, et elan oma elu mitme marginaliseeritud identiteedi ristmikel kui musta, veidra naisena.

Käändepunkti jõudmine

Mu ema kasutas alati terminit Hustler positiivse atribuudina, mis on tõhusalt määratletud kui keegi, kes on nõus kõvasti tööd tegema, et jõuda sinna, kus nad tahavad olla. (Teine paus oli seevastu samaväärne laisaga või nii oli mulle õpetatud.) Selle näol pole midagi halba, kui edendate hea tööeetika üldist ideed. Tüsistused tulenevad fookusest, mis on sageli paigutatud rahalise kasumiga raha, staatuse ja käegakatsutavate kaupadele, on ainsad asjad, mis määravad teie väärtuse.

Nad ütlevad, et tagantjärele on 20/20. Nooruse ajal olin vaatamata oma sisemistele erimeelsustele lihtsalt vaikselt nõustunud, et tootlikkus oli see, mille olin kohustatud keskenduma. Puhkus oli minu jaoks harjumatu mõiste. Kuid kui ma kasvasin oma noore täiskasvanueas, olin sunnitud arvestamata ärevusega arvestama, mõistes, et ülekoormatu tase, mida ma igapäevaselt tundsin mitte vältimatuid-abinõusid ja sekkumisi, mis eksisteerisid väljaspool sektsioonide arvutamist. Pärast pikka vestlust oma vanematega (kuna olin sel ajal endiselt nende kindlustuses) astusin varase kolledži ajal lõpuks teraapiasse.

Ühel neist seanssidest arutasin oma pikaajalisi suhteid stressi ja (puudumise) heaoluga ning mõistsin, et olen keskkooli noorema aasta jooksul kogenud oma esimest ärevusrünnakut. Mind stressis SAT -de üle. Omal ajal öeldi mulle, et olen lihtsalt ülejääk.

Olen pooleli olev töö, kahtlemata. Ma pean tegema ruumi enese kaastundeks.

Mäletan, et tormasin samal aastal kooli, peaaegu hilja klassi eelse klubi koosolekule, kui mõned sõbrad olid mulle küsimustega niipea, kui ma ilmusin. Kuigi ma ei väljendanud oma tundeid, olin ma hämmingus ja karjusin mõlemale, et mulle natuke aega anda. Aastaid hiljem teraapias sain teada, et ärevus on mõnikord ärrituvus. Aga toona öeldi mulle, et olen lihtsalt tujukas ja mul oli halb suhtumine.

Nagu ma olen õppinud, on mustanahaliste naiste ootus võtta kõik ja kõik naeratusega arusaam, mis ulatub orjanduse juurde-meie esivanematele ei vastuta mitte ainult maja hoidmise eest ja tagamine, et orjaomanike kvartalid olid tipu kujuga , kuid need olid, kes tagasid rahalise pärandi jätkumise, tootes rohkem lapsi. Tänapäeval peetakse meid nii alainimlikuna: vastutab nii pehme kui ka empaatilise olemise eest, et hoolitseda kõigi laste eest, kuid piisavalt sitke, et mitte tunda mingit “tõelist” valu. Mis ruumi peame siis oma heaolu keskenduma?

Minu uue normaalse leidmine ja määratlemine

Traumaatilise ajaloo tõttu, millest olime üle saanud, uskus mu pere, et me võlgneme selle endale parimaks, sõltumata emotsionaalse hinnasildist. Ma keeldun seda enam liigitamast. Selle asemel olen õppinud, et tõeliselt elamine tähendab keskendumist, mis edendab enda jaoks kasvu, rahu ja heaolu.

Minu versioon heaolust võib tunduda pisut erinev stereotüüpsetest joogapükstest ja varahommikustest rohelistest smuutidest. Esiteks on ülitähtis puhkamine ja aeglustumine. Olen seadnud selge piiri, et mitte kunagi tööle hakata-kui palju pean tegema enne 8 a.m. Selle asemel hõlmab minu hommikune rituaal vähemalt 15 minutit oma partneri ja kassiga voodis, et rääkida meie unistustest eelnevast ööst, alustada potti ekstra-ekstra-ekstrogi kohvist, mida ma täiesti ise joon, ja söön koos hommikusööki ja söön koos hommikusööki episood viimasest saatest, mille kallal me koos töötame. Ma võiksin enne kohvi ja hommikusööki venitada või oma partnerit ja unistuste kokkuvõtte asemel teha vaikset, isejuhitavat meditatsiooni. Lõppkokkuvõttes on see, et see töötab mina.

Olen must, veider naine ja olen vastupidav, kuid see ei võrdu ühegi ja kõigega.

Minu tegelike vajaduste tsentreerimine, nagu võite ette kujutada, on uus kontseptsioon. Hiljuti jätsin täiskohaga töökoha kahe osalise tööajaga töökohaga ilma ühegi tegemiseta. Tegelesin igapäevaste mikroagressioonide ja mikromaatse juhtimisega ning olin väsinud organisatsiooni esindamisest, mille tegevus ei vastanud nende esitatud väärtustele. Minu pere arvates oleks palgatöö stabiilsus pidanud tühistama kõik sisemised negatiivsed tunded. Kuid vana kõnekäänd ei saa tühja tassi valada, on valusalt tõene. Veetsin selles mürgises töökeskkonnas nii palju emotsionaalset energiat, et kellelegi ega muule ei jäänud midagi muud. Mul polnud oma partneri suhtes kannatlikkust. Mul polnud motivatsiooni kirjutada. Mul polnud aega osaleda kogukonnaüritustel, mis mind huvitasid. Kõik märgid, mida mul oli vaja esikohale panna ja midagi uut lahkuda.

Täiskasvanuna olen saanud ka enese kaastunde suhtes uskumatult tahtlikuks. Keegi väljastpoolt võib mind näha kui kedagi, kes on pidevalt liikvel, vabastab artikli kirjutamise, kraadiõppe kursuste tegemise, antoloogia redigeerimise, perioodi vaesuse kampaania korraldamise, teise artikli kirjutamise, köögivilja lasanje tegemise ja ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ning ja ning ning ja ning ning ning ning Jmneidegadiga tehtud käitudes kirjutava. Aga mis nad tõenäoliselt mitte see on minu igapäevane enesejutt ja kinnitused. Minu tahtlikkus uinaku tegemise üle kell 3 lk.m. Enne uue projekti alustamist, sest tahan sellele oma kargele ja täielikule tähelepanu pöörata. Minu valimine uuesti väljavõtmine, sest see on kuradi pandeemia ja mul pole olnud aega nõusid pesta. Kui mul on viieaastane plaan (iga kuue kuu tagant situatsiooniplaanidega), luban endale toa teha vigu, valesti saada ja endaga uuesti läbi rääkida.

Need on kõik asjad, mida ma oma päritoluperelt ei õppinud. Vigu ei aktsepteeritud ega unustatud. Nii et kui ma vea teen-võtan peksma. Hingake kolmeks, hoidke neli, hingake välja viis. Olen pooleli olev töö, kahtlemata. Ma pean tegema ruumi enese kaastundeks.

Heaolu võib mõnele tunduda triviaalne, kuid minu jaoks on need asjad minu jaoks hästi ja tervena jäädes ning täidetud. Olen must, veider naine ja olen vastupidav, kuid see ei võrdu ühegi ja kõigega. Vajadusel nutan, ütlen ei, ma teen pausi. See muudab mind veelgi võimekamaks järgmisel päeval uuesti üles ja proovige uuesti.

Oh tsau! Sa näed välja nagu keegi, kes armastab tasuta treeninguid, kultusfave heaolubrändide allahindlusi ja eksklusiivne kaev+hea sisu. Registreeruge Well+, meie veebikogukond Wellness Insiders, ja avage oma preemiad koheselt.