Katarsine karjumine “õhutuskastis” pani mind puhta rõõmuga naerma

Siin on see, mis tunne on karjuda "õhutuskasti" tühjaks

Karbi sisekülg on polsterdatud põrandast sinise vahtpolüstürooliga. "Karjumise heli summutamiseks," ütleb sisse naerdes. Astun sisse ja ta lukustab minu taga oleva ukse. Kui ma seisan seal pimedusega ümbritsetud, soovin end müra tekitada, mõtlen: "Kuidas ma jälle karjun?"Ma ei tea, miks, aga ma tunnen hirmu, et oma häält nii kõrgele tõsta, olla nii toores valjusti. Karjun peas, oh, kord tund, aga mulle juhtub, et lähen oma elus olema oma elus väljaspool kasti väljaspool.

Minu esimesed katsed helikindla ruumi heas kasutamiseks on mõttetud ja sisse lased mind karbist välja. Ta pakub paar julgustussõna ja saadab mind kohe sisse. Seekord tunnen end valmis karjuma. Läbi kõige väiksema prao uksest hakkab mind rõõmustama ja äkki karjun. Mitte kõrgel õudusfilmil, vaid kõige guturaalsel viisil. Tundub, et heli tuleb kaardistamata kohast sügaval minu sees. See tundub kuradi hea.

Mõne minuti pärast juhtub parim asi. Ma hakkan naerma. Naerdes sündmuste veidra keerdumise-ma olen karbis, karjudes 23 aastat represseeritud elamist, kurbust, pettumust ja emotsioone, millel pole nime. Kui sisse avab veel kord ukse, on mul kergendus. "Kui sa oleksid mind sinna palju kauem sisse jätnud, oleksin hakanud nutma," ütlen talle. See on tõsi. Midagi pimedast üksindusest pani mind tahtma kogu inimese emotsioonide spektrit kahekordse aja jooksul välja elada. Paraku kutsub reaalsus mind tagasi kontorisse. Ma tänan teda ja lahkun koju.

"Ma hakkan rohkem karjuma," mõtlen endamisi rongisõidul koju. Parem ikkagi: "Ma hakkan karjuma, Siis naerma rohkem."

Kas teadsite, et emotsioonid võivad olla nii "kõva" kui ka pehme?" See on tõsi! Kui meditatsiooni ajal tekivad rasked tunded, on siin teie tegevusplaan.